Rahvamuusika ajalugu

Traditsiooniline eesti muusikakultuur

Eesti rahvamuusika ajalugu ulatub teadaolevalt kahe-kolme aastatuhande taha. Just umbkaudu nii vanaks loetakse eesti vanema rahvalaulu – regilaulu – vormi. Võimalik, et sellesse aega on tagasi viidavad ka vanimad regilauluviisid – sageli vaid 4-5 noodi ulatuses liikuvad lihtsad meloodiajoonised.

Vanasti lauldi ning tehti muusikat peamiselt lõbu, meelelahutuse ja ürituste jaoks. Laulmine võis inimesi aidata meelt muuta, või õpetada neile vanu tarkusi, mida anti põlvest põlve edasi.

Tehti veel muusikat tantsimise jaoks, et hoida rütmi tantsu ajal ja et oleks lõbusma kaasa elada tantsu tegevustele.

Rahvalaul

Eesti rahvamuusika jaguneb kaheks osaks:

vanemaks rahvalauluks ja uuemaks rahvalauluks.

Vanemal rahvalaulul ehk regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus. Regilaulu teksti iseloomustab algriim ja mõttekordus ehk parallelism. Värsis sisaldub neli värsitõusu ja -langust.

Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Mõnikord lauldi ka üksi, näiteks karjatamisel või lapse hällitamisel. Tüüpilised olid töölaulud ning Kiige-, mängu- ja tantsulaulud .

Uuem rahvalaul

19. sajandil hakkas eesti rahvalaul muutuma. Valdavaks said lõppriimilised stroofilised rahvalaulud. Need laulud on välja kujunenud Euroopa muusika näiteks saksa, rootsi, soome, läti ja slaavi muusika mõjutustel.

Uuem rahvalaul oli vanemast mitmekesisem ja seda hakati ka pillisaatel mängima.

Uuema rahvalaulu põhitunnused on lõppriim ja salmid. Nad olid veel pikemad ning keerulisemad ja mõned veel kiirema rütmiga. Tüüpilised olid meeste- ja naistelaulud, Ringmängu- ja tantsulaulud .

Uuemat rahvalaulu esitati üksi, harvem mitmekesi viiuli, lõõts- või torupilli saatel. Uuema rahvalaulu ülesanne erines regilaulu omast, uuemat laulu esitati ajaviiteks puhkeajal. Uuema rahvalaulu autor on teada või tema isik on tuvastatav.

Eesti Rahvapillid

Mis on rahvapill? Üsna selgelt on muusikariista ja rahvapilli mõiste 1974.a kokku võtnud sloveenia etnomusikoloog Julian Strajnar:“ Muusikariistaks peame iga eset, millel võime teadlikult tekitada helisid, mis esindavad meile muusikat selle sõna kõige laiemas tähenduses. Kui pilli kasutatakse igapäevaelus mitmesuguste rahvakultuuri ilmingute saateks, peame seda rahvapilliks, seda isegi siis, kui see on ostetud, valmistatud tehases või laenatud naabruses elavalt etniliselt rühmalt. Pilli tarvitus on meile esmajärgulise tähendusega.“

Eesti rahvapillideks on tavaliselt peetud maarahva kasutuses olnud pille ja muid helitekitamisvahendeid.

Veel kuni 20. sajandi algupooleni oli pillimäng valdavalt meeste ala, naisi ei peetud niisugusele tegevusele sobivaks.

Pille saab liigitada kasutusala ja helitekitamise järgi.

Laias laastus võib eesti rahvapillid jagada nelja rühma: puhkpillid, keelpillid, lõõtspillid ja löökpillid.

Puhkpillid

                               

Puhkpillid on kõige arvukam pillirühm eesti rahvapillide seas. Heli tekitamise printsiibi järgi võib eesti rahvalikud puhkpillid jagada kolmeks: flöödi tüüpi, klarneti tüüpi, trompeti tüüpi.

Flöödi tüüpi puhkpillid on kõik erinevad vilepillid. Näiteks: pajupill, vilepill, putkepill.

Klarneti tüüpi puhkpillid on kõrrepill ja roopill. Need valmistati vastavalt viljakõrrest või pilliroost. Neile lõigati peale keeleke, mis võnkudes andis heli. Need pillid võimaldasid mängida üsna keerulisi viise. Roopillist on välja arenenud eesti kõige tuntum puhkpill - torupill. Torupill koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott valmistati saartel ja randades harilikult pargitud hülgemaost, sisemaal mõne suurema looma maost, põiest, koera- või kitsenahast.

Trompeti tüüpi puhkpillid on igasugused sarved ja pasunad. Näiteks karjasarv ja karjapasun.

Keelpillid

Keelpillidest on Eestis kõige vanem kahtlemata kannel. Kannel jaguneb põhitüübilt kolmeks: väikekannel, uuem kannel, saate- ehk akordkannel.

Vanuselt järgmine keelpill on Eestis hiiu kannel. Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Primitiivsetest keelpillidest on Eestis mõnevõrra kasutusel olnud põispill. 20. sajandi alguses levisid rahvalike pillidena üsna laialt kitarr ja mandoliin.

Eestis mängitakse ka kitarri.





Lõõtspillid

Esimese lõõtspilli valmistas Berliini pillimeister Friedrich Buschmann 1822. a. Pillil oli kolmnurkne lõõts ja see  meenutas välimuselt lahtikäivat raamatut. Sellega sai mängida ainult meloodiat. Eestisse jõudsid lõõtsad meremeeste ja kaupmeeste vahendusel üsna kiiresti. Esimesed pillid olid ühe-, hilisemad kaherealised. Üsna varsti asusid kohalikud pillimeistrid lõõtspille valmistama. Kõige kuulsam kohalik meister oli Võrumaa mees August Teppo (1875-1959), kelle valmistatud pille teised meistrid hiljem jäljendama hakkasid.

Esimesed akordionid jõudsid Eestisse 1920. aastate paiku meremeeste vahendusel Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Esimesed akordionistid omandasid pilli käsitsemise iseõppimise teel.

Löökpillid & Rahvatants

Löökpillid on Eestis üsna tagasihoidlikult esindatud pillirühm. Löökpillid on näiteks: Lokulaud, käristi, tirinui, krapp, heliraud, pingipill, jauram.

 Lokulaud kujutab endast kahe posti vahele kinnitatud põikpuu küljes rippuvat kuusepuust lauda, mida lüüakse kahe, harvemini ühe kasest või tammest vasaraga. Lokulauda kasutati signaalinstrumendina.

Parmupill ei kuulu otseselt löökpillide hulka, kuid tema tööpõhimõte sarnaneb löökpillide tööpõhimõttele, kus heli tekitajaks on pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest. Laiemalt levis parmupill Põhja- ja Lääne-Eestis 19. sajandil. Parmupill on kogumas taas suuremat populaarsust ning selle mängu saab õppida pärimusmuusika õppelaagrites ning kõrgkoolis.



Rahvatants: