Rahvalaul

Eesti rahvamuusika jaguneb kaheks osaks:

vanemaks rahvalauluks ja uuemaks rahvalauluks.

Vanemal rahvalaulul ehk regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus. Regilaulu teksti iseloomustab algriim ja mõttekordus ehk parallelism. Värsis sisaldub neli värsitõusu ja -langust.

Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Mõnikord lauldi ka üksi, näiteks karjatamisel või lapse hällitamisel. Tüüpilised olid töölaulud ning Kiige-, mängu- ja tantsulaulud .

Uuem rahvalaul

19. sajandil hakkas eesti rahvalaul muutuma. Valdavaks said lõppriimilised stroofilised rahvalaulud. Need laulud on välja kujunenud Euroopa muusika näiteks saksa, rootsi, soome, läti ja slaavi muusika mõjutustel.

Uuem rahvalaul oli vanemast mitmekesisem ja seda hakati ka pillisaatel mängima.

Uuema rahvalaulu põhitunnused on lõppriim ja salmid. Nad olid veel pikemad ning keerulisemad ja mõned veel kiirema rütmiga. Tüüpilised olid meeste- ja naistelaulud, Ringmängu- ja tantsulaulud .

Uuemat rahvalaulu esitati üksi, harvem mitmekesi viiuli, lõõts- või torupilli saatel. Uuema rahvalaulu ülesanne erines regilaulu omast, uuemat laulu esitati ajaviiteks puhkeajal. Uuema rahvalaulu autor on teada või tema isik on tuvastatav.